Viha. Jah, mu sees on räigelt viha, aga täna ma oskan seda ohjeldada. Mingi piirini. Hirm. Hirm on see, mis araks teeb ja argus toob välja agressiivsuse. Olen terve elu hirmus elanud. Siis kui Asukas mulle õpetas, kuidas ennast maksma panna, tuli minust inimene, keda kirjeldati kui lõukoera. Asukas ise oli üks neist, kelle poolt ma tappa sain koolis korduvalt. Aga kui me ühel sünnipäeval üheskoos suitsule läksime, siis ta lihtsalt ütles, et ta enam nii ei tee ja vabandas. Meist tulid parimad sõbrannad. Ta oli nii kuradi andekas, aga piinatud hing. Ta võttis endalt elu 2006 kevadel. Mina tunnen tänaseni süümepiinu, et me ei olnud üle poole aasta kohtunud ega helistanud. Ma käin ta hauale Tartus ja ma räägin temaga. Ma räägin temaga kodus ka. Miks ei rääkinud õigel ajal? No tegelikult rääkisime. Ma teadsin nii palju, et tema vägivaldur olla lõpuks vangi mõistetud. Aga alles täna, 35 aastasena, ma mõistan, mis kõik toimus Asuka peas tegelikult kõik see aeg. Kogu ta üürike elu möödus hirmus ja vihas ebaõigluse pärast.