Viha ebaõiglusest

Kaua mina käin ja ravin ennast, kui need samal ajal lihtsalt õndsas rahus edasi elavad ja järgmisi hingi lömastavad?!

Viha. Jah, mu sees on räigelt viha, aga täna ma oskan seda ohjeldada. Mingi piirini.
Hirm. Hirm on see, mis araks teeb ja argus toob välja agressiivsuse. Olen terve elu hirmus elanud.
Siis kui Asukas mulle õpetas, kuidas ennast maksma panna, tuli minust inimene, keda kirjeldati kui lõukoera. Asukas ise oli üks neist, kelle poolt ma tappa sain koolis korduvalt. Aga kui me ühel sünnipäeval üheskoos suitsule läksime, siis ta lihtsalt ütles, et ta enam nii ei tee ja vabandas. Meist tulid parimad sõbrannad. Ta oli nii kuradi andekas, aga piinatud hing. Ta võttis endalt elu 2006 kevadel. Mina tunnen tänaseni süümepiinu, et me ei olnud üle poole aasta kohtunud ega helistanud. Ma käin ta hauale Tartus ja ma räägin temaga. Ma räägin temaga kodus ka. Miks ei rääkinud õigel ajal? No tegelikult rääkisime. Ma teadsin nii palju, et tema vägivaldur olla lõpuks vangi mõistetud. Aga alles täna, 35 aastasena, ma mõistan, mis kõik toimus Asuka peas tegelikult kõik see aeg. Kogu ta üürike elu möödus hirmus ja vihas ebaõigluse pärast.

Ebaõiglus. Ebaõiglus valitseb igal pool. Head inimesed kannatavad värdjate pärast. Värdjate karistamine aga vajab selliseid jõupingutusi ohvritelt. Milline kadalipp see kõik on! Kõik uuesti läbi elada, detailselt, ja siis ka veel pead tõestama seda kõike. Kas üks terve inimene, kellel ei ole taolisi kogemusi, kujutab üldse ette, mida see kõik teeb keha ja vaimuga?
Värdjad on värdjad. Aga mina sinisilmselt veel usun muutumisse, sest mina ise muutun ajas paremaks, sest ma tõsiselt teen tööd endaga!
Kui JH minu kallal vaimset ja füüsilist terrorit kasutas kogu me suhte jooksul, siis see terror, mis järgnes peale suhet veel neetud 13 kuud, oli hoomamatu. Kõik mu „peiksid“ on minust 10-12 aastat vanemad olnud ja minu peal nn „targema õigust“ kasutanud, tehes mulle selgeks, et mina olen liiga noor ja loll ja ise katki peast. Ma olen neile kõigile oma kogemustest rääkinud, sest pean oluliseks sellise info jagamist. Nad kõik on seda minu vastu ära kasutanud, kes rohkem, kes vähem. JH oli ikka eriline sitarott ja kui ma oleks ikkagi süüdistused sisse andnud, siis ta ei oleks saanud hiljem teha neid tegusid, mis ta tegi ka oma järgmistele naistele. Jumal teab, kuidas ta nüüd terrorit võib teha, kui neil lapsed ka mängus. Mina süüdistan ennast igapäevaselt selles, et see jobu veel inimesi lõhub. Hiljem aga, kui juba dr Sinisalu juurde käisin, üritasin taotleda lähenemiskeeldu ja käisin korduvalt politseis abi otsimas. Nad ütlesid mulle, et see kõik ei ole piisav... Täna, kuigi see sitt ei kuulu mu ellu kuidagi ja ma teda üldse ei karda, vastupidi – ma võin ta elu hävitada sekunditega ja ta teab seda – ongi mul süümekad, miks ma olin nii luru ja kartsin tagajärgi TEMALE, mis siis hiljem minule veel katastroofilisema terrori näol tagasi tuleks. Miks küll? :D Sest ma teadsin, milleks värdjas võimeline on. Aga see olekski pidanud toitma minus julgust värdjas vastutusele võtta. Ma üritasin "sõbralikult". Kõik ju ütlesid, et ta nii armastab. Et armastus paneb hulle tegusid tegema...

Täna, taas peale üht suhet, kus mind pandi kartma nii enda kui ka lapse pärast, olen jälle tagasi kogu selles pinges, mida tundsin JH ajal ja kogu lapsepõlve. Aga aastaid on vahepeal palju möödunud ju. Vahepeal on veel mõni terror must üle käinud. Kus on olnud ka lapsed mängus.
Üks mu kõige kallim inimene ütles mulle, et ma põletan sildu liiga kiirelt.
Ega ikka ei põleta küll, raisk. Kui ma mõtlen kõigele sitale, mida mulle tehtud on, lihtsalt nagu just for fun, pean tunnistama, et ma olen liiga pehme, IKKA VEEL. Ja kui psühhiaater mulle 2022 alguses ütles, et ma nõuan endalt ja teistelt liiga palju ja ma ei oska inimestega suhelda, siis algas ju täielik enese ümber kasvatamine. Oi see aeg ja vaev, mida ma endasse olen pannud selle aja sees ja ka varem! 2016 ma ise küsisin tööandjalt emotsioonide juhtimise koolitust, et olla tööl parem müügijuht ja juhataja ning ka eraelus vaoshoitum. 2017 läksin üsna sügavale konstellatsiooniteraapiate maailma kaheks aastaks. Ka see info ja ravi on minuga tänaseni. 2019 sain ärevushäire ja depressiooni diagnoosid. 28.detsembril 2021 võtsin esimese antidepressandi (duloksetiin) ja tudutabla (ketipinor). 2022 alguses kohtusin psühhiaatriga 2x ja siis tulin Soome. Kus ma salamahti lootsin, et saan hakkama psühhiaatrilt saadud infoga. Aga jaanipäeva ajal üritasin ennast tappa. Juulis oli töö juures närvivapustus. Siis teine. Alustasin töötervishoiu arstiga, sealt psühholoogile, sealt psühhiaatrile ja 1x nädalas vaimse tervise õe juurde, 2023 sain 20 seanssi EMDR teraapiat.
Ja siis ma tundsin end suurepäraselt! Ja siis ma armusin ja siis ma tegin ühe rumala vea teise järel, sest „koos on kergem!“, aga ei olnud. Mina kukkusin oma arengus umbes samasse punkti tagasi, kus olin 2021 lõpus.
2024 on pannud mu keha ja vaimu nii julmalt proovile, aga ma ei anna alla! Praegu on minu sees üks märatsev teismeline, kes tahaks kõik värdjad lihtsalt seina äärde ritta seada. Iga värdjas, kes lapsele käe külge paneb... Iga värdjas, kes sõnast EI aru ei saa. „mehed“, kes täis peaga muutuvad värdjateks, aga sellele vaatamata oma perele seda „rõõmu“ pakuvad ja ennast regulaarselt ikka segi tirivad. Kõik värdjad, kes endast nõrgematele liiga teevad! Olgu tegu kooli, tänava, baari või koduga – no milleks on vaja niiviisi? Ja miks te raisk nutva ohvri peale nagu lausa põlema lähete, kuidas sealt hoogu juurde ammutatakse. Vastupanu osutad, saad kõvemini! Vastupanu ei osuta, saad ikkagi... Aga siis hiljem öeldakse, et ju sa siis ise tahtsid ikka.

Mingitel hetkedel suudan ma kõike, mida ma tunnen ja mäletan nii kehas kui vaimus, kontrolli all hoida. Aga mingitel hetkedel ma kaotan kontrolli. Ma kaotan kontrolli enda keha ja mõistuse üle. Õnneks ma enam ei mõtle enesetapust kui ainsast võimalusest pääsemiseks. Märatsev teismeline mu sees annab praegu jõudu, toore vihaga edasi murda. Las ma nüüd olla vihane, lõpuks ometi peale kõiki neid aastaid, tahaks kogu maailmale kõik selle pasa ilmsiks tuua, aga seda ei saa teha. Sest nii paljud kõrvalised elud häviks... Mina läheks kõigi oma värdjate vastu silm pilkumata relvaga. Läheks ka kohtusse ja lõpuni välja, kui vaid oleks see kuidagi reaalne. Mis aeg, raha ja närvid sinna läheb, see on julm! Aga kõrvalised isikud ja neile tehtav kahju? Aga tulevikus potensiaalselt tekitatava kahju ulatust oskab keegi pakkuda?

Aga kes võtab vastutuse minule tekitatud kahjude eest? Sitarott, kes meie kodus isa tiitlit kandis, elab juba aastaid Eesti maksumaksja kulul. Niisamuti nagu tema isagi. Aga need pervar-pedofiil-joodikukalts-vägivaldurid peaks seina ääres olema ja minul peaks olema esmaõigus „issikesel“ põlved läbi lasta! Ühe korra ma juba Eesti kohtusüsteemilt sain mööda pükse selle värdja valede pärast. Muidugi ka notaris allkirjastatud paberite kohta ütles kohtuekspertiis, et „võimalik võltsing aste 1“. Joodik, kelle käed on värisenud aastast 2002, kui temast tuli lihtsalt värdjas alkohoolik, kes kogu pere kallal vägivallatses. Meie olime ohvrid, aga tema oli kui kuninga kass oma pettuse läbi saadud maja otsas. Seda maja tal ei oleks praegu, kui poleks meid. Ja kodukandi inimesed ju kõik teavad seda, mis selle majaga juhtunud on peale seda, kui meie enam sinna ei käi. Aga meile öeldakse, et „aga ta on ju isa ikkagi“. Labidaga näkku selle peale, ma ütlen!
Mõlemad joodikunartsud seal majas on vaja seina äärde panna. Kuidas isa, nõnda poeg ja nüüd on see tõestust leidnud, sest ka üks mu vendadest on oma isa koopia. Noorem poiss on väga tubli, aga mitte tänu oma isale.

Aga minu peas keerleb koguaeg küsimus, et mis hetkel oleks ikkagi õige hetk joodikvend seina äärde panna? Kas alles siis, kui ta mõne inimese täis peaga sõites alla ajab? Kinni on ta ju 7 korda istunud, sest kargab täis peaga rooli ja teeb avariisid. Kaine püsib ainult vanglas, kus ta alati eeskujuliku käitumise eest varem välja lastakse. Jalavõruga. Sel ajal on ta ka kaine. Ta on kainena väga tubli ja töökas. Tõsiselt! Nii nagu ta isagi kunagi oli... Kainena okei.
Jalavõru kaob 1,5 kuud hiljem, kaks purki õlut läheb sisse ja välja ilmub värdjas. Täpselt samasugune räuskav ja delulu värdjas, keda ei koti mitte keegi teine, peale tema enda. Südamest tahaks loota, et ta veel ei ole asunud noori tüdrukuid näperdama. Aga no eks me siis kunagi saa teada, kui ta mõne oma teoga lõpuks kohtu alla jõuab.

Kuna on õige hetk see joodikvend siis seina äärde tirida? Kas peale tragöödiat või ehk ennetaks??? Ei. Nii nagu JH poolse terrori ajal uurijad ütlesid, et „ei saa midagi enne teha, kui ähvardusi tõeks ei tehta“, et laseme aga värdjatel liikuda vabalt ja hävitada teiste inimeste elusid. Sest ilma elu hävitamata ei ole võimalik kedagi ju vastutusele võtta. Ega vaimne vägivald ei ole karistatav. Hirmu tekitamine ei ole karistatav. Süümepiinade tekitamine samamoodi. Õues teise inimese jälitamine on "avalikus ruumis ja las ta siis olla, ignoreeri"...

Aga kui üks päev see vennas mul kellegi vigaseks või surnuks sõidab, siis KES tegelikult vastutab? Kas siis mina vaatan endale kogu elu otsa, mõeldes, et MIKS ma ei teinud midagi? Aga vabandage väga - mida siin teha on enne, kui midagi veel, khm, jälle juhtunud ei ole!?

Kui minu kõrvu jõudis info, et JH oli üritanud oma naise sõbrannat vägistada, kadus kõik vaev, mida olin endaga näinud, et sellest värdjast tekkinud kahjusid parandada. Sest siis mattusin ma enese peksmisse. OLEKS ma ikkagi selle süüdistuse sisse lajatanud. Oleks... „Oleks ma...“... Oleks on minu parim sõber.

JH on täna tugev teema mulle, sest mu ellu on tulnud uus JH. Ärge mõistke mind valesti. Väekas ja tegus naisterahvas hoopis! Aga initsiaalid on JH. Ja ma näen igalpool praegu JH-, jh... J....H....JH, JH, JH, JH. Ja ma ju mõistan täie rauaga, et see ei ole see JH. Aga kehamälu. Iga JH nägemine viskab silme ette igasugu meenutusi. Kui palju ma ka endaga tööd ei tee, see kõik on täiesti halvav. Keskendumine on null, keha ei allu korraldustele ja aju ketrab täiesti oma taktis. 
Nii nagu praegu see koolis käimine on minu jaoks täiesti talumatu piin, sest kehamälu. Ma olen pidevas häireseisundis, kuigi ma tean, et ei ole mitte mingit põhjust enam selleks kõigeks. Aga natuke nagu on ka.

Hirm. Ma räägin, kui oled terve elu elanud hirmus, siis kuskilt annab järele. Ööbida mitte omas kodus on hirm – ma kõnnin unes ja ma teen aina hullemaid tegusid selle ajal. Inimesi täis kinnised ruumid – igast suunast võib litakas tulla. Inimmassid üldiselt, kontserdid on mulle kainena täielik no go. Võõrad inimesed üldises mõttes. Ja nüüd ma käin tsükliõppes koolis...
Neid asju on palju, mis on tekitanud minus päris hirmu, päriselt juhtunud asjade ees. Minuga juba juhtunud asjade ees. Aga täna ma alles küsin – mis kurat saab neist värdjatest, kes on andnud selle võrratu panuse minu hävitamisse? Ja mitte ainult minu. Käsi südamel, need kes on olnud minu värdjad, ei ole olnud ainult minu värdjad! Värdjas on värdjas. Värdjas ei muutu, sest värdjas naudib teisele halva tegemist. Ta toitub hirmu energiast ja ta lausa naudib pisaraid.
Küsimus jääb – kuna on õige hetk värdjas seina äärde vedada? Kas enne või peale kohut? Kas ennetame või tegeleme tagajärgedega? 

Aga kuna asi üldse kohtuni jõuab, kui uurijad patsutavad toetavalt õlale ja „reageerime, kui juhtub!“? Kas selleks, et mina saaks ükskord terveks, pean ma päriselt ka inimesi seina äärde vedama hakkama? Sest jumal ju teab, et need värdjad enda parandamisega tegelenud ei ole. Nad igaüks on lõhkunud rohkem hingi, kui 2 või 3 või 4. Aga üldsuse ees on nad elavad, sõbralikud ja edukad.
Müügijutt kõik. Eesriie langeb, kui leivad ühte kappi pista. Siis alles saad õiget elu tunda. Mehed... Tõelised Eesti mehed... Kõik need, kes oma naist alandavad ja mõnitavad nii kodus kui avalikult. Kes on füüsiliselt ja vaimselt vägivaldsed. Türannid, kes elatuvad sellest, et inimesed, keda nad kaitsma peaks, kardavad neid. MEHED. Sellised mehed, et iga faking isadepäev tuleb oksemaik ka suhu, kui näed neid feissis kekutamas. Mehed, kes väljaspool kodu on viielised, aga kodus lihtsalt kaltsud, parasiidid, türannid, mölakad, aga oi kui ennast täis... Kõvad mehed. Ankrud, ma ütleks, sest sellised veavad su kinni. Mida varem sa seda mõistad, seda kergem on sul endal!
Oi ma olen vihane. Selliste värdjate ohvrid tegelevad enda vaimu ja keha korda saamisega aaaaaaaaaastaid, kui mitte aastakümneid. Värdjad aga... Nemad võtavad järgmise ohvri, ja teevad tallegi selgeks, kuidas sina oled katkine ja vajad ravi. 

Aga muudame küsimust. Võtan oma jõu tagasi ja küsin – mis juhtub, kui ma lähen ja lasen ühe päeva jooksul kõik need värdjad lihtsalt maha, kes mulle ja ka teistele sellised haavad on tekitanud? Teate mis siis juhtub? Ma lähen maksumaksja kulul vanglasse, elu lõpuni. Kindlasti saan seal teraapiat edasi. Aga kas mul siis enam seda kuradi teraapiat vaja ongi, kui ma oma värdjad kõik seina ääres ühiskonnale ohutuks teinud olen?
Siis on minul kindel südamerahu ja teadmine, et mitte üht hinge nende poolt enam katki ei tehta. Kas mitte siis ei alga ka minu rahu ja leppimine lõpuks? Endale andestamine?

Jah, minust on elu jooksul mitmeid värdjaid üle käinud. Ma ise olen sel kõigel lasknud juhtuda ja olen ennast selle kõige eest aastakümneid juba peksnud. Ma olen püüdnud ennast parandada ja endast neid põhjuseid kaotada, miks minuga selliseid asju on tehtud. Aga need põhjused ei ole üldse minu sees olnud! Mina ei ole olnud süüdi selles kõiges koledas, mida on teinud mulle need, kes pidid mind kaitsma, hoidma ja armastama. Aga mina olen endas ikkagi kõik see aeg näinud ja tundnud süüd. Miks ma lasin endaga nii teha? Miks ma lasen neil täna veel vabalt ringi liikuda? Kuna on õige aeg? Kas ma suudan seda kõike hakata kohtus nende värdjate ees lahti rebima? Neid on ju mitu, neid värdjaid ei ole vaid mu isakene. JH’ga eesotsas, aga on veel mõned, kes peaks saama, mida nad raisk väärivad.
Mina pean oma jõu ja hääle tagasi saama. Aga enamgi veel pean ma endale lõpuks andeks andma ja endast kõik need süütunded vabaks andma. Ma olen rahu ära teeninud!!

Selle kirjatükiga annan teada, et las nüüd värdjad värisevad. Ei, ma käsi südamel ütlen, et ma ei ole neile kellelegi füüsiliselt ohtlik. Mu jutt on lihtsalt jutt ja selle alusel ju kedagi milleski vastutusele võtta ei saa. Seega hakkan oma blogisse tulistama kogemusi ja neist saadud õppetunde. 


Post sai kirjutatud kui blogi sissekanne, aga pool tundi hiljem nägin FB avalehel, et „Ühe lapse lugu“ on saanud „õnneliku“ lõpu! Mu hing heliseb sees, aga ma tean, millist kohutavat julgust ja jõupingutust see tee neilt nõudnud on ja nõuab ka edaspidi. Imetlen neid naisi! Ja ma loodan, et mida enam me räägime värdjatest kõva häälega, seda vähemaks neid värdjaid ka jääb.
Mitte üks laps ei tohi kasvada hirmus!!!!!