Kes on see erkroosade juustega tädi?

Sündinud ja kasvanud Tartumaal, kuid peale põhikooli lõpetamist sirutasin tiivad ja asusin õppima autode ja masinate remonti Säreveres. 

Esimesed tõsisemad elukeerised tabasidki mind kohe peale kooli, kui me olime MASU küüsis ning mille järgselt minul tervis täiesti alla andis. peale seda olen end täiendanud ning juurde õppinud üsna palju asju ning läbi käinud mitmeid erinevaid ettevõtteid eri positsioonidel. 

Kogemusi seinast seina, ka läbipõlemise mõru mekk on juba vist kolmandat korda keelel, aga ma veel siplen. Paiguti tundub justkui oleksin kala kuival, aga siis saan kuskilt sõõmu vett ja siplen "rõõmsalt" edasi.

Jah, alla andjat minust ei ole ega tule, aga oi, kuidas tahaks kõik kuradile saata ja minna tagasi Soome metsade vahele ja seal eraldi kohmitseda ja sahmerdada, ilma et keegi mind häiriks.

Aga ei, see ei ole optsioon. Kraabin end veel ühe korra kokku ja tulen siit võitjana välja. (te ei taha teada, kui mitukümmend korda ma seda endale ütlema olen pidanud)

Ei viitsi enam. Kus on need universumist kohale kutsutud kergus ja hiilgus, mis mind koos mu esivanemate jõuga õndsa külluse teele pidid juhatama?! Kus?! Lontrusi loobib ikka mu teele, aga kõik see, mida ma küsinud olen, kuhu see jääb?

Jah, ma tean - need on mulle vajalikud kogemused ja blablabla. Las olla. Minu leht, minu sapp. Las ma vahutan, olen 3h magada saanud ainult ja mu minapilt ei ole kõige armsam hetkel. Tahaks olla nagu metsik kass, mitte sealt seebikast, aga nagu päris metsik kass, mitte see loomaaia oma ka, ikka ehtne tigedik kuskilt ma ei tea, kust nad pärit on. Ma vist ainult oma urus kükitaks ja iga läheneja peale ainult sisiseks. See vist on selle pika depreka kõige depressiivsem aeg, sest ma ausalt ainult magaks kuskil omaette ja teeks mitte midagi, aga no mul oli vaja ju koolis hakata käima ja siis nüüüüüüüüd ma siin siis olen. Midagi matsu ei jaga, sest teate, ausalt on see tunne "i'm too old for this sh*t!", aga ma tean, et minusuguse suust kõlab see veidi nõmedalt, aga ma olen lihtsalt väsinud ja ainus, mis mu meelt veel kuidagi köidab, on mu voodi ja mu padi ja mu tekk, aga ka neid mul ei ole, sest jah, ma olen hetkel "kodutu" ja elan REAALSELT päev korraga.

Kuna ma kavatsen kõik oma järgmise 2.5 aasta tegemised ainult siia üles panna, siis tasub hakata mu lehel silma peal hoidma.